Üks inimene 15 000-st sünnib absoluutse kuulmisega. Asümmeetria kahe ajupoolkera vahel, üle mitme põlvkonna välja löönud geen ja palun väga, tulemuseks on uus Bach, Mozart või Frank Sinatra.
Nähtusel pole midagi ühist kuulmise teravusega. Nagu kooliharidusega inimene võib sõna kala kõrva järgi üles tähendada tähtede k-a-l-a abil, teab absoluutik “Põdral maja metsa sees” kuuldes, et tegemist on do-fa-fa-sol-iga. Ta võib mõnele noodile mõeldes selle täpsel kõrgusel ette laulda ja pruugib kellelgi ümbritsevatest pilli häälestamisel mööda panna, kui ta tundlik kõrv paneb halvaks kas või veerandtoonist eksimist. Absoluutse kuulmisega geeniuste nimekiri on pikk ja kuulsusi täis pikitud.
Kõik oleks justkui suurepärane? Pruugib aga tuntud süsteemist kõrvale kalduda, ning ime-andest ei jää midagi järele.
Proovige lugeda mõnda teksti nii, et ütlete iga tähe asemel sellele tähestikus eelneva tähe. Sama tunneb absoluutik, kes peab mängima näiteks pool tooni madalamaks häälestatud pillil. Pange viiulit õppinud absoluutne kuulja trompeti partituuri taha, kus kirjapildi do asemel si-bemoll kõlab: ta kratsib selle peale kukalt ja imestab, kes niisuguse rumaluse peale tuli.
Hea küll, kirjapildi selguse nimel võib solfed oveidruse kuidagi andeks anda. Seevastu kooliõpikute jo-le-mi süsteem, kus jo võrdub kord ra, siis na või di-ga, ajab neil südame täis. Miks teha lihtsaid asju keeruliseks ja lahendada iga kord võrrandit tundmatuga, kui igal noodil on oma nimi olemas?
Kuna absoluutset kuulmist esineb harva, pole erilist lootust, et noodisüsteem nende kannatuste tõttu ümber tehtaks. Sundsituatsioonis, puhkpilli kõlale mittevastava noodipildi või tugevalt häälest ära instrumentide puhul ei jää absoluutse kuulmisega muud üle, kui kõrvad vastavalt kõrgemaks või madalamaks timmida. Mõnel läheb see libedalt, teisel võtab kuid, enne kui harjub. Sama hästi võiks hobust nähes endale sisendada: see oli koer, see oli koer
Selleks, et heliteos värskemalt kõlaks, keeratakse helistuudiotes salvestus mõnikord natuke kõrgemaks. Inimesed kuulavad ja tänavad suurepärase elamuse eest. Krooniline absoluutik vaevleb kaks tundi nagu sütel – kuulatab vale sagedusega noote, käiab neid närviliselt oma peas ja püüab salaja õiget la-d ümiseda. Koju jõudes istub mantlit maha võtmata klaveri taha ja mängib närvi rahustuseks paar kromaatilist heliredelit üles-alla, et oma kuulmisaparaadi töökindluses veenduda. Pideva kruttimise tõttu kurdavad paljud, et on hakanud helikõrguste määratmisel poole tooniga eksima.
Veel üks lõks on süntesaatori nupuke nimega transpose. Rõõ-muks keskmise sõrmejooksuga pillimeestele, võib selle abil kõi-ge mugavamates helistikes mängida. Kui muuta vaja, keeratakse do-klahv lihtsalt sol-bemollina kõlama. Nagu juhtus kunagi ühel koolipeol, kus lauluõpetaja aina nuppu keeras, siis vahelduseks noore abilise sama pilli taha kutsus ja ise koori juhatama asus. Laululapsed pidid seekord saateta hakkama saama – imelapsest klaveriõpilane tõi oma ehmatuseks kuuldavale paar vale törtsu, ülejäänud aja istus kangestunult süntesaatori taga, käed värisemas, ja arvutas paaniliselt – kui do kõlab nagu fa-diees, kust ma siis la-dieesi leian?
Väidetavalt võib absoluutse kuulmise pidevate kõikumistega ära rikkuda, kas siis riigiti ühtlustamata la kõrguse või eri ajastute muusika mängimisega. Muusikaakadeemia professor Mari Tampere-Bezrodny teab rääkida juhtumist viiuldaja Viktoria Mullovaga, kes innukalt vanamuusikaga tegeledes oma absoluutsest kuulmisest ilma jäi (vanamuusika häälestus on praegusest tunduvalt madalam).
“Absakaks” kutsutud anne ei pruugi alati tähendada head muusikut. Kui see kodu või kooli poolt märkamata jääb, elab inimene oma võimest kunagi teada saamata. Võib sündida absoluutse kuulmise, kuid viisipidamisoskuseta (Jaan Rääts). Mõned panevad küll üksikud noodid eksimatult kirja, kuid ei taju jällegi harmooniat. Teised peavad halvasti rütmi või pole suutelised improviseerima. Kummalisel kombel on absoluutne kuulmine keskmisest sagedam autistide hulgas (kuni 5%), samuti täheldatakse seda pimedatel muusikutel.
Viimaste puhul on tõenäoliselt tegu väga varases eas alanud töö, mitte pimedust saatva erinähtusega. Ehkki arvamused absoluutse kuulmise väljaarendamise kohta on vastukäivad, oleks kraad madalamat ehk relatiivset kuulmist võimalik paljude inimeste puhul muusikalise kuulmise treenimisega saavutada. Kahjuks on lääne muusikakoolide pilliõppesüsteem üles ehitatud pigem silma kui kõrva järgi mängimise peale, muidu võiks meil “andekaid” rohkemgi olla.
Enamjaolt orienteeruvad absoluutse kuulmisega inimesed väga hästi klaveriklahvide helikõrgustes. Mitmehäälsete muusikaliste diktaatide kirjutamine, pilli häälestamine või raadiost kuuldud hittide järgi mängimine ei valmista tavaliselt mingeid raskusi. Samas seab veerandtoonine kõikumine nad segadusttekitava küsimuse ette, kummale poole nooti “ümardada”. Probleem pole kuulmises, vaid selles, et vahepealsetel helidel puudub tempereeritud süsteemis nimetus.
Efektsematel juhtudel suudavad imekõrvad kindlaks määrata kauguses kostvate varesekraaksatuste kõrgusi. Samuti võib lapsuke issile teatada: “Kui sa eile oma nina nuuskasid, kõlas sealt re, aga täna tuli fa.”
Kõige hämmastavam on absoluutse kuulmise ja erakordse muusikalise mälu kombinatsioon, mis võimaldab korra kuuldud heliteose kas või aastate pärast ja harjutamata ette kanda. Dmitri Šostakovitš kirjeldab mälestusteraamatus “Tunnistus” oma õpetajat A. Glazunovi:
“Üks Glazunovi kuulsamaid trikke oli järgmine. Tanejev esitleda oma uut sümfooniat. Tema võõrustaja oli peitnud kõrvaltuppa noore Glazunovi. Tanejev mängis. Kui ta lõpetas ja tõusis klaveri tagant, astusid ligi külalised, kes teda loomulikult õn-nitlesid. // Teisest toast juhatati sisse Glazunov. Glazunov istus klaveri taha ja kordas Tanejevi sümfooniat algusest lõpuni. Ja ta oli äsja kuulnud seda esimest korda – läbi suletud ukse.”
Igavene vaev
Hans Hindpere, helilooja
Artur Rinnel oli 100% absoluutne kuulmine. Mina olin aastaid tema klaverisaatja. Aga 60.–70. aastatel olid maakultuurimajade klaverid kohutavas seisukorras. Kui üks noot oli häälest ära, kannatas veel kuidagi välja, aga kui klaver pool tooni madalam, siis tema laulda ei suutnud. Sellepärast pidin tema kontserte mõnikord kuskilt välja peilitud akordioniga saatma.
Johannes Lõhmus, muusik
Lastemuusikakoolis oli mul absoluutse kuulmisega lihtne, diktaadid kirjutasin vabalt ära. Otsa-koolis oleks relatiivse kuulmisega kergem olnud. Siis, kui teised määrasid kobarakordid kiiresti ära, pusisin mina alles üksikute nootide eristamisega. Infot oli liiga palju.
Valter Ojakäär, muusik
Minu abikaasa Helju Sepp on absoluutse kuulmisega. Varem ei olnud grammofonide mahamängimiskiirused eriti täpsed. Teda segas väga, kui kontsert pidi olema C-duuris, aga kõlas hoopis mõnes muus helistikus. Praegu on ta 82-aastane ja ütleb, et on hakanud miskipärast pool tooni kõrgemalt kuulma.
Dirigent Alfred Karindi loobus jällegi koorijuhtimisest, sest koorid vajuvad lauldes teatavasti natuke madalamaks. Tema jaoks oli see kõikumine väljakannatamatu. Muide, Karindi tütrel Lainel oli samuti absoluutne kuulmine. Käisime koos konsis ja teised kirjutasid tema pealt diktaate maha.
Jaak Joala, muusik
Minul ei ole absoluutset kuulmist, õnneks! See on üks igavene nuhtlus.
Mõelge maailma erinevaid orkestreid: ühes on la 440, teises 442, 444 või 446 hertsi. Missugune piin see oleks!
Mul on lihtsalt väga hea aktiivne muusikaline kuulmine ja kuulen vaat et rohkem, kui mõni absoluutse kuulmisega.
Orkestrist kuulen viimase krõbina ka välja.
