Ida-Tallinna Keskhaigla kõrva-nina-kurguhaiguste arst, audioloog dr Maret Lepplaan ja kõrva-nina-kurguhaiguste õde Raili Raadik selgitavad, kuidas mõjuvad tasakaaluhäirete korral harjutused. Mida teha, kui siis halb hakkab?
Kuidas aru saada, et kuulmine on kehvemaks läinud? Kuidas suhelda vaegkuuljaga?
Saatejuht on Ülle Karu. Kuulake 25. novembril kell 16.05.
Allikas: Vikeraadio Päevatee 25.11.2017
Ülle Karu
Meil on stuudios Ida-Tallinna keskhaigla kõrva-nina-kurguhaiguste arst audioloog doktor Maret Lepplaan ja kõrva-nina-kurguhaiguste õde Raili Raadik.
S197
Tasakaalufunktsioon hakkab mõnevõrra loomulikult langema, mida vanemaks inimene saab, seda aga siis jällegi on harjutusi, mida saab kodus teha spetsiaalsed harjutused, mis me saame ette näidata.
S199
See on teada-tuntud teda pearinglusega läheb harjutusi tehes alguses halvemaks ja hakkab iiveldus, suureneb ja pearinglus võib olla väga vaha, võib-olla siis tuleb natukene puhata, aga jonnakalt uuesti alustada teevad inimesed selle ikka lõpuni välja suudelda, neid mõjutada, et nad ikka teeksid looga, palju on ikkagi, et inimeses endas ka kinni, kedagi ei saa vägisi sundida, öeldakse, et ei saa sundida, kui sant ei taha kõndida, no mida sa teed, ju ei pane ju seda tegema, meie asi on soovitada nõu anda, aga inimene peab ka endale midagi. Ma ikkagi, et ise ka tegema.
S197
Vastutus omaenda tervise, Eestit ei ole võlukepike, sest et pärast
S199
Töötamist lööme kuuldetabletiga, mis teeb kohe momentaalselt asja paremaks, kõik nõuab kannatust pärast, ega see kõrv on küllaltki keeruline organ ja keerulise funktsiooniga ja seal ühe päevaga ei muutu mitte midagi. Aga.
S197
Üks asi, mis, mis võib-olla siin on. On räägitud, et mis need esimesed, need märgid on kuulmislangusest. Et need esimesed märgid võivad olla väga tagasihoidlikud, et võib-olla ei kuulasid uksekell telefonihelinat, et need mõjutavad need kõrgemad helisagedusi, et helid on kõrgema helisagedusega, tavaliselt see vananemisega seotud kuulmislanguse algabki kõrgematest helisagedustest. Aga kus ta hakkab juba probleemiks saama, on siis, kui näiteks müras ei kuule nii hästi kui on mingi suurem seltskond, kus on palju keerulisem, selline akustiline keskkond. Ja, ja loomulikult see, mis väga tihti öeldaksegi, et tänapäeva noored lapselaadsed, need ainult mõmisevad, mina ei kuule midagi. Ja siis, kui hakkad neile selgitama, et vaadake, teie kuulmislangus on selles helidiapasoonis, kuhu kuuluvadki need häälikud, mis on konsonant Tseedia essideofiid, mis toovad kõnely selguse ja neid, nad hakkavad kaotama nende kuuldavust, mida nad kuulevad siis nasaalselt häälikud, Eeemm idi, õnnid, mõmisevad häälikud ja sellepärast nad ei kuule. Loomulikult on inimesi, kes räägivad habemesse ja, ja ongi raskem aru saada inimesi, kes samal ajal söövad, kellel ongi selline suur habe, et ei näe uute liikumist, aga üldjoontes me näeme seda, et asi ei ole selles lapselapsest, kes mõmiseb, vaid ikkagi inimeses, kellel on kuulmislangus ja üldsegi kuulmislangusega inimestega suhelda, siis ma panen ka südamele jällegi, et ei tohi nendega väga kiiresti rääkida. Niimoodi. Medin nähvata, et jälle sai. Kuule ja sinuga ei saa üldse rääkida ja kuidagi selja tagant rääkida iki hästi viisakaks jääda, sellepärast kui me räägime üldsegi suhtlusest, siis vähemalt kahe inimese omavaheline ikkagi selline protsess, et me võime ka iseendaga rääkida. Loomulikult, aga pigem on see ikkagi kahe inimese selline probleem, suhtlus või protsess. Et mõlemad peavad pingutama, ei saa niimoodi käega lüüa, et ah sina ei pea seda kuulma, et sa ei saa otsustada teise inimese eest, mida ta peab aru saama kuulma suhtluspartneril peab ka ikkagi võtma arvesse seda, et inimene on kuulmislangusega, ei tohiks kindlasti hakata röökima sellepärast et see teeb asja ainult hullemaks rääkida rahulikult ja natukene valjemini, aga jällegi mitte niimoodi üle pingutama oma häälte, liiguta. Ta on isegi sellepärast, et see muudab asja ainult hullemaks ja kuulmislangusega inimesed ei ole vaimse alaarenguga, et ei pea hakkama kuidagi alandavalt või patriniseerivad nendega rääkima, et neil on lihtsalt kuulmislangus. Suhtuge neisse nagu täitsa tavalisse inimesse, aga võtke arvesse teatud sellised nõuanded, kuidas nendega paremini suhelda. Et teie olete neile mõistetavam.
Ülle Karu
Kas vanematel inimestel seda me oleme kõik kogenud nii-öelda valikuline kuulmine, et üldiselt ta nagu kuuleb kehvasti, siis nagu me kõik teame, mida vaja kuulda ei ole, siis ta seda
S197
Kuule ühelt poolt on see, et oleneb, mis keskkonnas, seda nüüd pereringis ütleb. Et võib ju arvestama, et kui on väga palju müra, kui on jällegi distantsilt rääkimine, kui on seltskonnas palju inimesi, siis see inimene tavaliselt ei kuule, kui sedasama asja, mis on väga oluline, öeldakse vaikuses, loomulikult ta kuuleb seda või väga selgelt öeldakse, et seda valikulist kuulamist ma arvan, enamjaolt on laste hulgas, kas ta korra kuuleb paremini ja korra nagu kehvemini, et oleneb akustilises keskkonnast otseselt kuulmis funktsioon kui selline ei pruugi muutuda, vaid et see, mis keskkonnas see patsient viibib ja loomulikult sellisest väsimusest, et kui sa oled ikka päev otsa pingutanud kuulmislangusega, et aru saada inimestest, et õhk, Sa võid isikule on nii väsinud, et, et sa ei suuda lihtsalt oma tähelepanu fokusseerida sellele, mis öeldakse. Et jällegi, see on kompleksne, selline haigus ja protsess, kogu see kuulmislangus ja kuulmis funktsioon, see nõuab tähelepanu, motivatsiooni ja mälu, millest me üldsegi rääkisime. Et millest me alustasime, kus me oleme jõudnud, et see on aktiivne protsess, on kuulamine, kuulmine on küll see, et ma kuulen, et siin on mingi ventilatsioon. Ma ei pööra sellele tähelepanu, aga kuulamine, mis me teeme siin seltskonnas on aktiivne protsess.
S199
Ma tahtsin lihtsalt öelda ka seda, et just selle teiste inimeste käitumise pärast, miks paljud vaegkuuljad eralduvad ühiskonnast just sellepärast, et nad ei kuule, nad ei saa hästi aru, nad kuulevad valesti ja siis just selle teise inimese käitumisest, kui ta on väga kärsitu, mitu ja just nimelt tõstab häält ja niiviisi siis need kuulmislangusega inimesed eralduvad ühiskonnast jäävad üksi, sellepärast just selle mõttega tahma ei kuule midagi, teised karjuvad peale, nad mõtlevad, et ma olen juhmikene ja niiviisi, et see on tegelikult väga halb just selle vaegkuulja suhtes, kui sa eraldub teistest inimestest sajad üksi oma mõtetega, sul ei ole kellegiga rääkida. Teine on suga kärsitu, et see on väga halb.
S197
Jällegi see sotsiaalne isolatsioon, et see mõjutab jälle sellist kognitiivset võimekust, dementsust, et et peab olema ikkagi sotsiaalselt aktiivne, säilitama sellise sotsiaalse aktiivsuse, mida rohkem sa endasse tõmbuda, seda hullemaks läheb depressioon, täpselt samamoodi. Dementsus see kõik on jällegi kauplen omavahel. Need on omavahel seotud. Et palun mõistvat suhtumist kuulmislangusega inimeste suhtes.
S199
Harjumaa lihtsalt kui räägi selgemalt natuke valjemalt või mine lähemale, ei pea teisest toast öökima. Et ta kuuleks tahatuppa.
S197
Et meie oleme ka ikkagi oma töö käigus õppinud niimoodi suhtlema, et me oleme Heardiculatsiooniga üldjoontes vaatame ikkagi näkku, et me ei tööta samal ajal klaviatuuri taga ja siis midagi mõmiseme. Et mis siis, kui ma midagi väga tähtsat ütlen, mis kui palju neid tablette äkkkuulmislanguse puhul peab andma ja kui kaua need tuleb võtta. Kust sa tead seda, et samamoodi arstid ja õed peavad ka seda võtma arvesse. Ja loomulikult siis need elukaaslased, abikaasad rääkima selgelt, mitte niimoodi hüplikult midagi seletama selja tagant kiiresti ja siis otsustama, et kas see kuulmislangusega inimene peaks seda kuulma või mitte, et ta niikuinii sa ei saa aru või et see on väga alandav, mis nad on öelnud, et see on.
S199
Kui alandav tahes-tahtmata tekib eraldatus, neil nad jäävad üksinda, see on kõige halvem variant, et oma kuulmislanguse tõttu jäävad püksi. Tegelikult see peaks niiviisi olema.
S197
Ja loomulikult nad ei pruugi siis teatris käia, kontserditel muusika kuulamine, et meil on jällegi lahendused, meil on kuuldeaparaatidel muusikaprogrammid, mida saab lisada, proovida nüüd osades teatrites, Vanemuises, linnateatris, Draamateatris on need spetsiaalset tehnoloogiat, mida saab kasutada, et laval toimuv oleks paremini kuuldav. Nüüd tuleb uurida, panna need tööle, sest selle töötaja poolt, kes seal töötab, et need võimalused on olemas ja et neil oleks ka täisväärtuslik elu, nad saaksid käia, nautida näidendeid, muusikat ja selleks jällegi taandub kõik spetsialisti poole, kes seda kõike seda infot jagab. Et me räägime kommunikatsioonimeetoditest, efektiivsetest, kommunikatsioonimeetoditest, mida saab ise ära teha, kui olete müras distantsilt, mida vältida. Me tahamegi, et oleks kaaslane kaasas, kes kuulab, seda kõike, paneb kõrva taha, võtab arvesse, sellest peabki rääkima ja selleks ongi see vastu võtta tund aega ja rohkemgi veel. Et see kõik saaks ära räägitud, ei nõustatud inimene korralikult, nii et sinna võib siis võtta kaaslase kaasa loomulbi kaasa lapse ja loomulikult soovi.
S199
Ta on ise endale midagi meelde saaks, infot on väga palju, siis äkki jääb teisele midagi muud meelde? Eriti just eakate puhul ongi hea, kui on keegi noorem kaasas, kes ka kuuleks seda jutud, tuleb meelde tuletada, mis räägiti, enamus, nad tulevad ikkagi üksinda, infot on palju. Ja, ja siseja suurt midagi meelde. Kui ära läheb ukse taha, siis kindlasti mõtleb ta, mis ta mulle rääkis.
Ülle Karu
Stuudios olid Ida-Tallinna keskhaigla kõrva-nina-kurguhaiguste arst audioloog doktor Maret Lepplaan ja kõrva-nina-kurguhaiguste õde Raili Raadik.
