loading...

Lehepuhurite “muusika” ehk kuidas saada aru, et mingi heli on ohtlik?

8 minutes, 12 seconds Read
Spread the love

Kevadel algavad ehitustööd ja teeremondid summutavad linnulaulu. Suvel maakodus või suvilas lõõgastudes on kuskil kindlasti keegi, kes pläristab muruniidukiga. Sügisel on juba täiesti loomulik hooaja “muusika” lehepuhurid.

Talvine vaikne hetk sõltub juba töökohast, kuid ka kontoris töötades võib pikaajaline ja ühtlane ventilaatori urin märkamatult stressi tekitada. Maailm on lärmakas – kas tulebki sellega leppida?

Müra on kõige lihtsamalt öeldes heli, mis meid häirib. Kui müra on nii valjuse kui ka kestvuse poolest väga palju, siis mõjutab see meie tervist. Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu dotsent Hans Orru rääkis ERRile vältimatust stressiallikast mürast.

Kas müra häirivust saab üleüldse kuidagi mõõta võrreldes muu ja “meeldiva” heliga?

Ei, sest müra ei pea otseselt alati häirima. Näiteks muusika, mida väga kõvasti kuulata, võib ju ka ühel hetkel muutuda müraks, mis mõjutab kuulmist. Siis kuulad ja kuulad järjest kõvemini ja tegelikult su kuulmine halveneb ka sujuvalt ja märkamatultki.

Üks asi on kuulmise halvenemine, aga mida veel müra meiega konkreetselt teeb?

Lühiajaliselt on tõepoolest eeskätt kuulmise halvenemine. Kui näiteks lasketiirus tulistatakse või sõidab reaktiivlennuk lähedalt mööda, võib lühiajaliselt ka kuulmine sellise paugu peale täiesti kaduda. Aga teisalt müra puhul on ju müral ka häirivus ja ebameeldivus ning nendest tulenevad uneprobleemid.

Kui ikka kõrvalkorteris on pidu, ei saa keegi väga hästi magada. Mitte nii tugev, kuid piisavalt vali hääl häirib ja lühiajaline tulemus on magamata öö.

Pikemaajalisem mürastress aga viib südame- ja veresoonkonnahaigusteni. Pidev stressiseisund organismis tekitab rohkem stressihormoone, mis mõjutavad otseselt füüsilist tervist.

Kuivõrd pöördumatud on mürast tekitatud tervisekahjud?

Kui me neid tähele ei pane ja midagi ette ei võta, siis nad on pöördumatud. Kui kuulmine on ikkagi läinud, siis seda on raske tagasi pöörata. Tuues sama näite tulistamisest või reaktiivlennuki paugust, siis vahetult pärast seda ravi saades, saab kuulmisekadu vältida.

Ajakirjanduseski on läbi käinud lugusid, kus mõnel ajateenijal on kõrvatropp kõrvast välja kukkunud ning pärast see poiss ei ütle ka, et selline asi juhtus. Igal juhul tuleb kontrollida pärast suurt pauku oma kõrvu ja kõrvakuulmist. Hiljem ei pruugi tagasipööramine võimalik olla.

Pärast pauku võib siis kuulmine aina hullemaks minna?

Siis läheb hullemaks. Normaalne vali jutt võib mingil hetkel sosinaks saada.

Helivaljust mõõdetakse detsibellides. Üks detsibell on see, millest me hakkame heli kuulma ja iga kolm detsibelli tähendab kaks korda suuremat heli- või mürataset. Aga siis on sagedused, mis näitavad, kas heli on kõrge või madal. Kõrged on näiteks linnulaul või naisooperilaulja, kes laulab kõrgelt. Madal heli on näiteks jääkaru või lõvi möiratus. Kui lõvi möirgab, tekib meil hirmutunne.

See tuleneb see mingil määral sellest, et meie keha ise ka võngub ja madal infraheli on üsna sarnane meie kehavõnkumisega. Tekivad resonantsi nähtused, mis tekitavad ebameeldivustunnet. See on ka justkui kaitsereaktsioon, et me neid loomi kardaksime. Aja jooksul on see nii kujunenud.

Kas sellised meie kehaga sarnased võnked on ka ohtlikud?

Need on eelkõige ebameeldivad. Sellest kohe pikali ei kuku. On olemas, ütleme sõjaväelisi seadmeid, millega on võimalik letaalselt mõjuvaid heliimpulsse anda, aga olmekeskkonnas meil selliseid asju ei ole.

Kumb on müra mõttes ohtlikum: kas kõrgem või madalam heli?

Kindlasti madalamad. Väga kõrgeid helisid me ju üldse ei kuulegi. Beebid see-eest kuulevad kõrgeid sagedusi, mida täiskasvanud ei kuule.

Aja jooksul kuulmise halvenemine algabki eeskätt kõrgematest sagedustest ja seda vältimatult, isegi kui me kõik oma kõrvade jaoks õigesti teeme.

Kuivõrd loeb kuulmiskahjustuste juures müra kestus?

Ikka loeb. Töökeskkonnas on määratud, et kui müratase tõuseb kolme detsibelli võrra ehk teda on kaks korda rohkem, siis tohib inimene olla seal ka kaks korda vähem aega. Kokkupuute aeg on oluline: on vahe, kas me korra niidame muru või teeme seda kui tööd iga päev kaheka tundi päevas.

Ja kõrvakuulmise kadu ei tule siis 2–3 aastaga, milles seisneb ka probleem. Me ei saa kohe aru, kas meie kõrvakuulmine mingil konkreetsel põhjusel kehvemaks läheb. Kui hakkad 20ndates eluaastates muruniitmise tööd tegema, siis kuskil 50-aastaselt ei saa sa aru, mida sõbrad või naine räägivad.

Kuidas aru saada, et mingi heli on ohtlik?

Otseloomulikult saab seda masinaga mõõta, aga usutavasti pole kõigil kodudes müramõõtjaid. On ka muidugi äpid, mida omale nutitelefoni tõmmata ja ka konkreetsete seadmete peal on kirjas, mitu detsibelli müra nad tekitavad.

Aga just häirivus on hea indikaator: kui ikkagi häirib, on juba mõistlik kõrvaklapid või kõrvatropid pähe panna. Aja jooksul hakkab kuulmine halvenema märkamatult.

Ma toon ühe näite. Me käime tudengitega erinevatel ehitusobjektidel töökeskkonda vaatlemas. Ühel ehitusel olid siis kaks meest, kellest üks oli vanem ja teine noorem. Nooremal olid kõrvaklapid peas ning vanemal ei olnud. Tudengid läksid vanema mehe juurde ja küsisid, miks tal kõrvaklappe pole. Mees ei saanud midagi aru. Seejärel pidid tudengid karjuma sama küsimust. Mees aga vastas lühidalt: “Siin ei ole müra.”

Kuulmise langus ei olnudki tema jaoks probleem. Seal ehitusplatsil töötati suruhaamriga, mis teeb nii valju heli kui ka vibratsiooni.

Linnades on peamine müraallikas liiklus. Mida linnas ette võtta, kui eladki väga tiheda liiklusega paigas? Peabki ära maale kolima?

Kui maju renoveeritakse, siis on muu hulgas oluline heliisolatsiooni parandamine. Kui lähed poodi uusi aknaid ostma, siis pannakse väljapoole natuke paksem klaas kui tavaliselt.

Stockholmis on üks suur tänav, kus linnavalitsus vahetas kõik aknad korraga paremate vastu. Aga eks me aeg-ajalt tahame ka akna lahti teha ja müra tuleb ikka tuppa. Kui ikka väga häirib, siis parem on jah maale kolida – igaüks mõtleb, mis talle meeldib.

Müra normid ja piirangud on ikkagi võetud keskmise inimese järgi. Mõni inimene on tundlikum. Mõni on vähemtundlikum. Ei saa garanteerida, et kui norm on täidetud siis ükski inimene pole häiritud. Müra on subjektiivne. Normid on tehtud selleks, et kuulmine ei halveneks. Aga müra mittehäirimist normide ja piirnagutega garanteerida ei saa.

Kas on võimalik olukord, et inimene ise ei saagi kohe aru, et mingi müra teda häirib?

Teinekord võib olla küll nii, et inimene ei oska kohe stressi müraga seostada. Kui küsida täpsemalt, siis avastatakse, et tõepoolest midagi häirib ja nad on väsinud, aga ei mõelda, et see võiks mürast tuleneda. Müra ei pruugi ju ka vali olla.

Näiteks üks selline koht on kaubanduskeskused. Kui me läheme sinna poodlema, siis on tore, et sealne mõnus muusika mängib. Kui töötajad, kes seal kaheksa tundi töötavad, on sellest “meeldivast muusikast” ikka õhtuks väga väsinud. Siis tuleb stress ja väsimus, haigused.

Sügisesed lehepuhurid, mis on häiriva müraga masinad, aga ühtlasi puhuvad ka tolmu üles. Kas sellised masinad, millel on komplektis mitu häirivat asjaolu, on üldse mõistlikud keset linna kasutada?

Loomulikult parem oleks kui keegi vaikselt harjaga lehti kokku lükkab. Aga kahjuks sellist tööjõudu meil võtta ei ole.

Meil on siin juttu pidevalt, et on inimestepuudus ja ma arvan, et kui nüüd hakata otsima, kes sinna harjaga tahaks lükata kokku, siis seda on võimatu leida.

Hetkel ei olegi teist paremat lahendust. Õnneks ei ole tegemist toksilise õhusaastega – see on ainult tolm, mis muidugi näiteks silma minnes häirib ja on ebameeldiv.

Kuidas end kohe täna õhtul müra eest kaitsta?

Võib-olla alustaks juba hommikust. Kui hommikul välja tulla, siis tuleks mõelda, ega me ise ei tekitada müra juurde. Teinekord kiirustavad inimesed otsejoones oma autoni, sest väljas liikuda on mürarikas. Aga selle autoga sõites tekitavad nad ka ju ise müra juurde. See on nokk-kinni-saba-lahti lahendus.

Kui päeval kõndida, siis püüda valida kohti, kus nii palju müra ei ole. Tööl olles tuleb vaadata, kas mürakaitsevahendeid on või kas ventilatsioon ei ole liiga tugev ja nõnda edasi. Kui õhtul magama minna ja müra liiga palju on, siis võib ka kõrvatropid panna.

Kui liiklusmüra tänaval tahta summutada muusikaga kõrvaklappidest, kas see teeb pigem kahju või kasu?

Kõik oleneb sellest, kui kõvasti seda muusikat kuulata. Tõenäoliselt on see muusika kuulamine isegi suurem heli, sest müra summutamiseks peame tekitama omale valjema heli.

Kui me võtame ebameeldiva ja meeldiva müra, siis tõenäoliselt ebameeldiv tekitab rohkem stressi. Ja muusikast tekib positiivne emotsioon. Samas kõrvakuulmise osas on loomulikult valjema muusikaga risk selle halvenemiseks.


Mürast ja selle mõõtmisest oli juttu ka Vikerraadio saates “Huvitaja”, kus Tallinna Tehnikaülikooli professor Jüri Lavrentjev rääkis, kuidas teda kutsutakse sageli eksperdina hindama mürataset suurte liiklussõlmede juures asuvatesse elamutesse, kuid ka näiteks tuuleparkide juurde. Millist müra ja kus leidub, saab järelkuulata saatest.

Allikas: Novaator 02.10.2018

Sarnased postitused

×