Eestis on hinnanguliselt veerand miljonit vähemalt 65aastast inimest, kellest 43%-l on igapäevast suhtlust mõjutav kuulmislangus.
Samal ajal on palju aktuaalsemaks muutunud noorte liigsest muusika kuulamisest tingitud kuulmiskahjustus. Nimelt on täheldatud, et umbes 14% noorukitest, kes on pikaajalised MP3-mängija, telefonist ja/või arvutis muusika vms kuulajad, on tekkinud kuulmiskahjustus (Peng, 2007). Igapäevases kliinilises töös väljendub see selles, et aina sagedamini pöörduvad vastuvõttudele lisaks seenioritele ka nende lapselapsed/teismelised, kes kurdavad kuulmislanguse ja muude kuulmishäirete nagu kõrvavile üle.
Kuulmislanguse tüübid
Kuulmislanguse tüüpe saab kuulmissüsteemi ehituse alusel jaotada perifeerseks ja tsentraalseks. Perifeerne kuulmislangus võib olla neurosensoorne, juhtivuse ehk konduktiivne, segatüüpi. Helilainete ülekande häirumine kuulmekile mulgustuse, väliskuulmekäigu infektsiooni, vaikummistuse vms põhjustab juhtivuse kuulmislangust. Juhtivuse kuulmislangust saab enamikel juhtudel arsti poolt/arstlike protseduuridega parandada.
Neurosensoorne kuulmislangus tekib, kui sisekõrva struktuurid, esmajoones karvarakud, on mingil põhjusel kahjustada saanud. Nii vananemisega seotud kuulmislangus ehk presbüakuus kui ka mürast tingitud kuulmislangus on oma olemustelt neurosensoorsed. Neurosensoorse kuulmislanguse parim ravitaktika on kuulmist kahjustavate tegurite, sh liigse müra, vältimine, sest olemasolevat karvarakkude kadu ei ole võimalik taastada.
Tuleb meeles pidada, et neurosensoorne kuulmislangus ei ole sarnane lühi- või kaugelenägevus. Neurosensoorse kuulmislanguse puhul on meie sisekõrvas asetsev sensoorne organ tigu saanud kahjustada. Seega kuuldeaparaadid ei ole neurosensoorne kuulmislanguse puhul nagu prillid, sest kõrva “reetina” ehk karvarakkude töö on häiritud. Samuti vajab meie tsentraalne kuulmissüsteem peaajus uute helide kuulamisega harjumist. Seega kuuldeaparaadi maksimaalne efekt väljendub alles siis, kui aparaati järjepidevalt mitme kuu vältel kanda.
Kuulmislanguse väljendumine igapäevases elus
Presbüakuusiga kaasneva kuulmislanguse puhul võidakse madalaid helisagedusi kuulda küllaltki hästi, kuid kuulmislangus süveneb kõrgete helisagedustega helide piirkonnas (vahemikus 2000Hz kuni 8000Hz). Seetõttu kuuldakse nasaalseid häälikuid, nt “n”-i ja “m”-i, ja täishäälikuid üsna hästi, kuid kõnele selgust toovaid sulghäälikuid, nt “k”, “p”, “t” kuuldakse kehvemini (vt joonis 1). Sel põhjusel võidakse kurta, et suhtluspartner justkui mõmiseb. Viimane võib tegelikult olla põhjustatud kuulja presbüakuusist. Lisaks eelmainitule võib taoline kõrgesageduslik kuulmislangus igapäevases suhtluses väljendub selles, et kuuldakse küll öeldut, aga ei saada aru, mida öeldi. Kuulmisraskused võimendub veelgi, kui keskkonnas on müra või kui seltskonnas räägib mitu inimest korraga. Samuti ei pruugi presbüakuusiga inimene kuulda ukse- ja äratuskella, sest taolised signaalid on üldjoontes kõrgema helisagedusega.
Kuuldeaparaadi sobitamine ja selle hankimine
Kuulmisuuringute läbiviimise ja kuuldeaparaatide sobitamise puhul on äärmiselt oluline täpsus. Õigesti läbi viidud kuulmisuuring pädeva spetsialisti poolt on korrektse kuuldeaparaadi sobitamise alus. Kodustes tingimustes läbiviidavad kuulmisuuringud telefoni või arvuti abil ei ole soovitavad, sest viimased ei suuda pakkuda infot kuulmislanguse tekkepõhjuse osas.
Kuuldeaparaat on korrektselt/täpselt sobitatud, st see pakub patsiendile võimandust just nendel helisagedustel, kus seda kõige rohkem on vestluskaaslane kõne kuulmisel vaja. Siis on patsient suurema tõenäosusega ka sobitatud kuuldeaparaadiga helikvaliteediga rahul.
Kuuldeaparaadi sobitamiseks kasutatakse päriskõrvamõõdistuste meetodit, mis kõige paremini tagab kuuldeaparaadi optimaalse võimendumise, vältides ala- ja/või ülevõimendust. Päriskõrvamõõdistused võtavad arvesse inimese väliskuulmekäigu suuruse, selle resonantshelisageduse jt akustilisi tegureid. Viimast protseduuri tehakse Eestis vaid väheste teenusepakkujate poolt. Tartu Ülikooli Kliinikumi Kõrvakliinik on üks neist vähestest.
On oluline välja tuua tõsiasi, et isegi kõige kallim kuuldeaparaat ei suuda taastada normkuulmist. Kuuldeaparaadid muudavad vajalikud helid valjemaks, et parandada kõne kuuldavust. Nagu eelnevalt mainitud peab meie tsentraalne kuulmissüsteem ära harjuma nende helide kuulmisega, mis ei olnud pikaajalise kuulmislanguse tõttu kuuldavad.
Kuidas probleemi korral tegutseda?
Kui Teil on mure oma kuulmise osas, on esialgu soovitatav pöörduda oma perearsti poolt, kes kontrollib, kas kuulmislanguse põhjuseks on hoopis lahendatav põhjus, nt vaikummistus või väliskuulmekäigu infektsioon. Kui perearst on veendunud, et Teid peab suunama erialaspetsialisti poole, siis ta väljastab Teile saatekirja kõrva-nina-kurguhaiguste (KNK) arsti vastuvõtule pöördumiseks. KNK arst selgitab välja kuulmislanguse määra (nt kas tegemist on kerge või raske kuulmislangusega), selle tüübi (nt kas tegemist on juhtivuse kuulmislangus, mis vajab medikamentoosset või operatiivset sekkumist) ja kuju (nt kuulmislangus, mis mõjutab rohkem kõrgete helisageduste kuulmist). KNK arst ja spetsiaalse kvalifikatsiooniga audioloog saavad väljastada tõendi riigipoolse kompensatsiooni saamiseks kuuldeaparaadi ostmisel. Rohkem infot riigipoolse kompensatsiooni saamiseks võib leida sotsiaalkindlustuse kodulehel.
Autor: Maret Lepplaan TÜ Kliinikum arst-audioloog
Allikas: Virtuaalkliinik
