3. märts 2023
Kuulmislangus mõjutab lapse kõne arengut, mis omakorda võib mõjutada tema akadeemilist edukust ning emotsionaalset ja sotsiaalset heaolu. Õpetaja, kes teab, et tema rühmas või klassis õpib kuulmislangusega laps, saab pakkuda lapsele parimat vajalikku abi ning rakendada kohandusi ja strateegiaid, mida laps võimetekohaseks õppimiseks vajab.
3. märtsil tähistatakse rahvusvahelist kuulmispäeva, mille eesmärk on juhtida tähelepanu kuulmislanguse märkamisele ja ennetamisele. Maailma Terviseorganisatsiooni 2021. aasta raporti järgi esineb kaasasündinud või omandatud kuulmislangust kogu maailmas üha enam.
Eestis on kuulmislangusest tulenevalt määratud puue 244-le kuni 18-aastasele lapsele ja noorele ning 202-l esineb kuulmispuue liitpuude osana. Kuulmislangusega lapsi on Eestis siiski rohkem, kuna kõigile puuet ei määrata. Tartu Hiie Koolis ja Tallinna Heleni Koolis õpib koos eelkooliealiste lastega kokku 99 kuulmislangusega last. Tänu varajasele diagnostikale ning rehabilitatsioonile õpib järjest rohkem kuulmislangusega lapsi tavaharidussüsteemis. Samas ei ole kuulmislangusega laste täpne arv tavakoolides ja -lasteaedades teada, sest kõigil juhtudel see info haridusasutuseni ei jõua ning kõik asutused ei registreeri kuulmislangusega lapsi Eesti hariduse infosüsteemis. Näiteks õpib EHIS-e andmetel gümnaasiumiastmes vaid üks kuulmislangusega õpilane, tegelik arv on tõenäoliselt suurem.
Maris Tee ja Liina Teesalu 2021. aastal tehtud uuring „Kuulmislangusega laste arengu toetamine: koolituskava lasteaiaõpetajatele“ näitas, et lasteaiaõpetajate teadmised kuulmislangusega lapse toetamisest on vähesed – vaid 14% vastanutest hindas oma teadmisi piisavaks. Kooliõpetajate kohta meie teada samalaadset uuringut läbi viidud ei ole.
Lasteaeda/kooli mineku ajaks on lapsel sageli kuulmislangus juba tuvastatud ning ta kasutab kuulmisabivahendeid. Ühepoolne või progresseeruv kuulmislangus võidakse avastada ka hiljem. Kuulmislangusele võivad viidata muuhulgas kõne arengu iseärasused (nt häälikstruktuuripuuded), muutused õppimises (nt hinded halvenevad), suhtlemises (laps hoiab tavapärasest rohkem omaette, tundub segaduses/ärevuses, kui ei saa aru ühise mängu reeglitest jne) ja käitumises (laps ei saa aru / saab valesti aru küsimustest või tööjuhistest, lapse tähelepanu on võrreldes varasemaga hajuvam, ta küsib rohkem üle jne).
Lapse eakohase kognitiivse arengu, varajase diagnoosimise ja abivahendite sobitamise ning kõne arengut toetava keskkonna loomise korral on võimalik lapsel koolimineku ajaks saavutada eakaaslastega samaväärsed keeleoskused, mis annavad eelduse tavakooli minekuks. Siiski on kuulmislangusega lapsel keeruline tavakoolis õppida, kuna õppetöös tuleb toetuda valdavalt kuulmisele ja suulisele kõnele ning kuulamistingimused kuulmislangusega õpilase toimetulekut ei soosi.
Milliseid kohandusi kuulmislangusega õpilane vajab?
Kuulmislangusega lapse õpitingimusi on võimalik parandada, kohandades nii keskkonda, suhtlemist kui ka õpetamist. Keskkonna kohandustest on olulisimad parema kuuldavuse ja nähtavuse tagamine. Paremale kuuldavusele aitab kaasa näiteks väiksem klassiruum, kus kajab vähem, samuti heliülekandesüsteemi kasutamine. Parema nähtavuse tagavad istekoht esimestes pinkides ja piisav valgustus. Kõnest arusaamist toetab oluliselt rääkija suu ja näo nägemine kuulamise ajal. Suhtlemisel on oluline rääkija kõne selgus ja valjus, rahulik kõnetempo, vajadusel öeldu kordamine ja/või ümbersõnastamine. Õppetegevuses on oluline tugi visuaalsete materjalide kasutamine (mõistekaardid, joonised, pildid jm), samuti olulise info (kuupäevad, lehekülgede numbrid, uued mõisted jm) esitamine ka kirjalikult.
Et teha kindlaks, kas õpilane sai töökorraldusest aru, tuleks temalt üle küsida: „Mida sa pead tegema?“, „Kuidas sa ülesandest aru said?“ Arvestada tuleb, et kuulmislangusega õpilased võivad pideva kuulamispingutuse tõttu kiiremini väsida ning vajada rohkem puhkepause.
Lapse keele ning kõne arengut lasteaias ja koolis mõjutavad oluliselt õpikeskkonna akustilised tingimused. Kuulmislangusega lapse peamised vaenlased on taustamüra, helide järelkaja ja distants (rääkija kaugus kuulajast). Samuti on raske kuulata olukorras, kus korraga räägivad mitu inimest, kui samal ajal peab keskenduma mitmele tegevusele (nt kuulama õpetajat ja samal ajal kirjutama/konspekteerima) või kui kuulama tehnika vahendusel (kuulamisülesanded, videomaterjal).
Kuulmisabivahenditest kasutavad lapsed kõige sagedamini kuuldeaparaate, aga ka sisekõrva- ja luukuulmisimplantaate. Sisekõrvaimplantaati kasutavate laste kuulmislävi abivahendiga on tavaliselt 20–40 dB, mis vastab kergele kuulmislangusele. Seega ei pruugi neil lastel olla raskusi vaikses keskkonnas kõnest aru saamisega, küll aga võivad probleeme tekitada eelnevalt välja toodud keerulised kuulamisolukorrad.
Arvestada tuleb, et kuulmisabivahendid ei taga võrdväärset kuulmist tavakuuljatest eakaaslastega. See, kuidas õpilane konkreetses olukorras hakkama saab, sõltub tema vanusest, kuulamisoskusest, kuulmisabivahenditest, kuulmiskeskkonnast, tähelepanust jpm.
Taustamürast ja distantsist tingitud kuulmisraskusi (vaata joonist) saab vähendada efektiivseid suhtlemisstrateegiaid ja/või heliülekandesüsteeme kasutades. Heliülekandesüsteemide puhul paigutatakse mikrofon rääkija suu lähedale (nt mikrofon on riputatud õpetaja kaela või kinnitatud riiete külge) või ühendatud lisajuhtme abil seadmega, kust heli kuulatakse (nt arvutiga). Mikrofonist suunatakse heli edasi otse õpilase kuulmisabivahendisse.
Sellise lisamikrofoni kasutamine õpetaja poolt annab kuulmislangusega lapsele võimaluse õpetaja kõnest paremini aru saada olukorras, kui õpetaja räägib lapsest kaugel või tema poole seljaga olles, klassis ringi liikudes või näiteks maski kandes. Heliülekandesüsteeme saab lapsele soetada lapsevanem, aga selle vajaduse ja kasutamise üle saavad otsustada laps, õpetaja ja lapsevanemad koostöös. Samuti tuleb kõigi osapoolte vahel kokku leppida, millises olukorras lisamikrofoni kasutatakse ning kuidas tagada selle kasutamise efektiivsus.
Õpilaste ja õpetajate hinnangud kuulamisolukordadele
Üks võimalus kuulmislangusega lapse funktsionaalse kuulamise ja lisamikrofoni vajaduse hindamiseks on küsimustik „Kuulamiskeskkonna hindamisvahend haridussüsteemis“ (Listening Inventory for Education-Revised – LIFE-R), millest on olemas nii õpilastele kui ka õpetajatele mõeldud variant.
2022. aastal uurisid artikli autorid 23 Eesti tavakoolis käiva põhikooliealise sisekõrvaimplantaadiga lapse hinnanguid eri kuulamisolukordadele. Tulemused näitasid, et kõige keerulisemateks kuulamissituatsioonideks pidasid õpilased tunniväliseid suhtlemisega seotud mürarikkaid olukordi siseruumides (kajav, mürarikas söökla või vahetund); tunde, kus kaasõpilased tekitasid erinevat taustamüra (sosistamine/rääkimine, paberitega krabistamine jne); suurtes ruumides (saal, võimla) toimuvaid ilma mikrofonita üritusi, kus kuuldavus sõltus vastanute hinnangul kaugusest rääkijast, kajast ning taustamürast.
Müra ja distantsi mõju vähendamist toetaks heliülekandesüsteemi kasutamine, kuid uuringus osalenud õpilastest ei kasutanud seda koolis keegi regulaarselt. Mittekasutamise põhjustena toodi välja, et abivahendisse tulev heli oli liiga vali, grupiarutelude käigus oli õpetaja hääl valjem kaaslaste omast ning kuulda oli õpetaja jutt, mis oli suunatud kellelegi teisele, samuti esines tehnilisi probleeme mikrofoni ja kuulmisabivahendi ühildumisel.
Tunnivälisel ajal aitavad õpilaste omavahelises suhtluses kõnest aru saada efektiivsed suhtlemisstrateegiad ja enesekohaste oskuste rakendamine. Enesekohaste oskuste all on silmas peetud kuulmislangusega lapse teadlikkust oma kuulamisega seotud vajadustest ja oskust teha kohandusi kuulamistingimuste parandamiseks (nt vahetada kohta ruumis, minnes rääkijale lähemale või müraallikast kaugemale, paluda öeldut korrata jms). Neid oskusi tuleks lapsele õpetada juba varajases eas ning julgustada last neid vastavalt olukorrale ka kasutama.
2022/2023. aastal viis Piret Zimmer uurimuse läbi sisekõrva implantaadiga laste õpetajate seas. Õpetajate tähelepanekute põhjal oskasid lapsed üsna kehvasti oma kuulamiskeskkonda parandada. Enamik õpetajaid leidis, et lapsed (valdavalt oli tegu II ja III kooliastme lastega) saavad hästi hakkama oma abivahendi eest hoolitsemisega. Mõnikord palusid lapsed juhiseid korrata, kuid muid kohandusi tuli ette harva või üldse mitte. Õpetajate hinnangul olid keerulisemad kuulamisolukorrad paljuski samad kui laste enda hinnangul ning need olid seotud kõne kuulamisega müra foonil ja distantsilt.
Erinevalt lastest ei saanud õpetajad aru, et õppetöövälisel ajal oleks sisekõrvaimplantaadiga lastel raske kaaslastega suhelda. Ka kuulamisülesandeid hindasid õpilased keerulisemaks kui õpetajad. Oluline on märkida, et kuigi autorid viisid küsimustiku läbi sisekõrvaimplantaati kasutavate õpilaste ning nende õpetajatega, on küsimustik koostatud kõiki kuulmislangusega õpilasi ja nende õpetajaid silmas pidades.
Kokkuvõtteks
Kuulmislangusega lapsed saavad tavakoolis enamasti hästi hakkama, kui neile on tagatud vajalikud õppimist toetavad tingimused. Juhul kui rühma/klassiga liitub kuulmislangusega laps, on oluline teavitada sellest kõiki lapsega tegelevaid õpetajaid ja tugispetsialiste. Lapsega võib raskusi valmistavad kuulamisolukorrad läbi arutada. Saadud info alusel saab õpetamisel ja suhtlemisel kasutada just konkreetsele lapsele sobivaid kohandusi ning strateegiaid. Samuti võiks õpilaselt küsida, millises pingis istudes on õpetaja tema jaoks kõige paremini nähtav ja kuuldav.
Lapsega tegelevad õpetajad ja tugispetsialistid võiksid teada, millised kuulmisabivahendid lapsel on, kuidas neid käsitseda (eriti nooremate laste puhul), ning julgustada õpilasi kuulmisabivahendeid (sh heliülekandesüsteeme) kasutama. Vajalike kohanduste rakendamine, sobivate kuulmisabivahendite efektiivne kasutamine ning lapse, pere ja kooli koostöö annab kuulmislangusega lapsele eeldused võimetekohaseks õppeks kaasavas haridussüsteemis.
Allikas: https://opleht.ee/2023/03/kuulmislangusega-lapse-toetamine-kaasavas-haridussusteemis/
