Audiomeetria on kuulmisteravuse instrumentaalne mõõtmine. Audiomeeter (kuulmismõõtur) on elektriline heligeneraator, mille abil on võimalik saada puhtaid toone vahemikus 125–8000 Hz, tavaliselt oktaaviliste vahedega. Heli intensiivsus ehk tugevus, mida mõõdetakse detsibellides (dB), on reguleeritav vaevu kuuldavast helist (0 dB) kuni väga suure intensiivsusega (100–110 dB) helideni. Audiomeetrid gradueeritakse nii, et normaalne kuulmislävi kõikide toonide osas on 0 dB. Kuulmise nõrgenemisel kuulmislävi (heli intensiivsus, mille juures uuritav hakkab vastavat tooni kuulma) suureneb näiteks 40, 60, 80 dB. Helide kõrva juhtimiseks kasutatakse telefoni põhimõtet. Õhukuuldavuse määramiseks tehakse õhujuhtivusaudiomeetria (mille puhul kasutatakse tavalisi kuulareid ehk õhujuhtivuskõrvaklappe) ning luukuuldavuse kindlakstegemiseks
luujuhtivusaudiomeetriat (selleks kasutatakse nibujätke või otsmiku vastu asetatud luujuhtivusvibraatorit). Kumbagi kõrva uuritakse eraldi. Audiomeetria tulemused kujutatakse graafiliselt audiogrammil. Helijuhteaparaadi (keskkõrva) kahjustuse korral on õhukuuldavus langenud kuni 50–60 dB, luukuuldavus on normaalne või vähe langenud. Heli vastuvõtva aparaadi (sisekõrva) kahjustuse puhul on õhu- ja luukuuldavus enam-vähem ühtlaselt nõrgenenud, kuulmise languse aste võib ulatuda täieliku kurtuseni. Sageli esinevad segatüüpi kuulmishäired, st keskkõrva ja sisekõrva kombineeritud kahjustus.
Toonaudiomeetriat ehk tavalist audiomeetriat on võimalik teha täiskasvanutel ja lastel alates 5.–6.
eluaastast. Väikelastel on alates 2. eluaastast võimalik kasutada mängaudiomeetriat, mille puhul heliärritus on seostatud mõne mängulise tegevusega, mis äratab lapse huvi ja tähelepanu helide suhtes. Kõneeristusvõime määramiseks kasutatakse kõneaudiomeetriat. Selleks on vaja spetsiaalseid salvestatud kõneteste, mis taastekitatakse, võimendatakse ja juhitakse uuritavasse kõrva telefoni abil. Kõne valjus on reguleeritav alates vaevalt kuuldavast helist kuni suure intensiivsuseni. Normaalse kuulmise puhul algab kõnetaju umbes 10 dB juures üle helikuulmisläve, mil hakatakse eristama üksikuid testsõnu. Kõne intensiivsust tõstes kõnetaju paraneb, 40–50 dB kõnetugevuse juures saavutatakse 100%-line sõnade eristamine.
Audiomeetria võimaldab täpset kuulmisteravuse hindamist, olles seega vajalik vahend kuulmishäirete diagnoosimisel, kuulmist taastavate operatsioonide näidustuste määramisel ja nende tulemuste hindamisel ning kuuldeaparaatide valikul.
