loading...

Üks helin mul heliseb kõrva sees

5 minutes, 46 seconds Read
Spread the love

Kuulmine ja nägemine on kaks inimese jaoks olulisemat aistingut. Kui kumbki neist puudub, tundub maailma tajumine jäävat poolikuks. Vähemalt selle jaoks, kel kõik meeled töötavad, on raske elu ette kujutada, ilma et kuuleks, mida teised räägivad. Ei saa ju näiteks kurdina kuulata linnulaulu ega nautida meelepärast muusikat. Teinekord võivad aga kõrvad meile hoopis vastupidise triki teha – me kuuleme rohkem, kui tahaksime. Peale väliste helide lasevad meie kõrvad kuulda ka meie sisemisi hääli – kõrvus hakkab kohisema. Kes seda kogenud, teab, et liiga palju kuulda pole ka mõnus, kuid õnneks pole tegemist tervist kahjustava haigusega.

Kõrvakohinaks ehk tinnituseks nimetatakse heli kuulmist ilma objektiivse välis­ärrituseta. Tinnitus võib meie kõrvades avalduda kohina, vilina, undamise või mõne muu heliaistinguna, mida raske objektiivselt hinnata. Tegemist on inimese enda subjektiivse tajuga, kuulmisvõi närvisüsteemis tekkinud signaaliga, teisisõnu aju muusikaga. Kõrvakohin on seega nagu petteaisting ehk fantoomkuulmine, mille puhul helitaju küll esineb, tegelikult aga välist heliärritajat ei ole. Kõrvakohin on sage saatja nõrgenenud kuulmisele, kuid tinnitus võib esineda ka normaalse kuulmise korral. Tinnitust esineb rahvastikust ligi 10- 15%-l.¹ Neist 2% kannatab väga häiri- 18 19 kõrvad va kõrvakohina all. Tinnitus võib esineda nii ajutisena kui pidevana. Osade inimeste jaoks on kõrvakohin suhteliselt vähe häiriv sümptom ja sellega ollakse kohanenud. Paljude jaoks on aga tinnitus selline häire, mille puhul kannatab elukvaliteet ja langeb töövõime. Tinnitus võib põhjustada unehäireid, keskendumisraskusi ja meeleolulangust. Kohinat kõrvus võivad tekitada mitmed erinevad tegurid, teadaolevate ja arvatavate põhjuste nimekiri on pikk. Kõrva­kohina võivad esile kutsuda muutused mitmete organismi osade talituses. Näiteks kaelalülide muutused, psühhofüsioloogilised tegurid, muutused kuulmis­süsteemis, südame ja veresoonkonna osades ning kesknärvisüsteemis. Samuti võivad tinnituse tekitajateks olla ka mitmesugused haigused. Süsteemsetel haigustel (kõrge või madal vererõhk, aneemia, suhkurtõbi, ainevahetusja kilpnäärmehaigused jt) on kõrvakohin sageli kaasnähuks. Arteriaal­se pulseeriva kõrvakohina aluseks on pea- ja kaelapiirkonna veresoonte haigused, mis põhjustavad vahetu kontakti tõttu kuulmissüsteemi perifeerse osaga pulseeriva teguri. Püsiva tinnituse korral on üldjuhul kahjustatud kuulmissüsteemi tsentraalsed osad ja esineb süsteemi närvirakkude aktiiv­suse tunduv kasv. Väliskõrva häiretest võib tinnituse põhjustajateks nimetada kõrvavaiku ja võõrkeha kuulmekäigus.

Sisekõrvahäire korral, kui on vanaduskuulmisnõrkus, mürakahjustus, labürindi verevarustuse muutus jm, kaasneb samuti tinnitus. Ka mitmed ravimid tingivad ajutist või püsivat kõrvakohinat, näiteks valuvaigistid, nagu aspiriin ja ibuprofeen. Selleks, et kõrvakohinat ravida, on kõigepealt vajalik välja selgitada, kas tinnituse põhjustab mingi kõrvahaigus (kõrvavaik või võõrkeha väliskuulmekäigus, põletik, otoskleroos, sisekõrva kasvaja jne) ning rakendada sellele vastavat ravi. Kui ravida põhihaigust, väheneb tavaliselt ka tinnitus.

Püsiva tinnituse raviks kasutatakse medikamente, nagu südame rütmihäirete ravimeid, krambivastaseid aineid, antidepressante ja verevarustust parandavaid ravimeid. Soovitatud on ka rahvameditsiinis laialdaselt kasutusel olevaid naistepunapreparaate ja –teed, piparmünditeed ja hõlmikpuu (Ginko biloba) ekstraktist valmistatud ravimeid. Patsientidel, kellel peale kohina esineb suur kuulmislangus, on soovitatav  kasutada kuulmisaparaati, mis ühtlasi aitab kohinat maskeerida. Populaarne on tinnituse ümberõpperavi meetod, mille abil mõjutatakse kõrvakohinaga harjumist ja kohanemist. Inimene kohaneb pidevate, kuid eluliselt tähtsusetute helidega, nagu külmkapi mürin, tänavamüra jms, kiiresti. Alateadvuses toimub meil pidev heli­info analüüs: muutume tähelepanelikuks oma nime kuuldes või reageerime valvsalt imiku öisele nutule. Ümberõpperavi meetodi eesmärgiks on soodustada närvisüsteemi harjumist ka ärevust tekitava ning häiriva kõrvakohinaga. Väga häiriva kõrvakohina puhul on põhiline soovitus vältida vaikust kontrastiefekti vähendamiseks. Pidevalt peaks olema mingi taustaheli nagu näiteks meelepärane mittevali muusika. Eriti soovitatav on loodushäältega helikandja või ruumipurskkaevu vulina kuulamine. Tinnitusega tuleb harjuda ja suhtumine häiresse ümber häälestada. Iga päev on soovitatav keskenduda oma kõrvakohina kuulamisele mitme minuti vältel ilma negatiivse reaktsioonita. Sellesse tuleb suhtuda kui vanasse heasse sõpra. Ümber­õpe ei lähe kiiresti, see võib kesta 1–2 aastat. Abi võib saada ka massažiga kaela ülavöötme lihaspinge vähendamisest. Soovitada võib veel pea vereringet soodustavaid võimlemisharjutusi taastusravina. Tuleb õppida lõõgastuma ja stressi kontrollima.

Tinnitust on võimalik mõjutada soodsalt, kui kasutada ja kombineerida mitut ravimeetodit. Üheks kõrvakohina tekitajaks võib olla kõrvavaigust tekkinud vaigukork. Väliskuulmekäigu sein toodab kõrvavaiku – kollast ainet, mis kaitseb kõrva tolmu, võõrkehade ja nakkuste eest. Kõrvavaik on veekindel, bakteri, seeneja viirusevastase toimega, kuna sisaldab küllastanud rasvhappeid ja lüsotsüümi. Kõrvavaiku on soovitatud isegi vöötohatise algjärgu ravis. Kõrvavaik täidab väliskuulmekäigus õlitus-, puhastus- ja kaitseülesannet. Kuna kõrvavaik pole oma olemuselt kurjast, pole vaja seda ka kohe, kui see tekib, eemaldada. Kõrva­arstid soovitavad vatitikud kõrvast eemale hoida. Kõrvavaigul endal on puhastav toime ja liigne vaik kandub ise vähehaaval koos mustuse, tolmu ja muude väikeste osakestega kõrvast välja. Vaigu hulk ja tihedus on isikuti väga erinev. Septsiifilisi näärmeid, mis kõrvavaiku eritavad, ei ole. Kuulmekäigus olevad apokriinnäärmed on modifitseerunud higinäärmed. Need näärmed annavad vaigule omase lõhna ning see võib sõltuda inimese toitumisest, emotsionaalsest seisundist, ravimite kasutamisest ja mehaanilisest mõjustamisest. Vaigu värvus varieerub valkjas-kollakast kuni tumepruunini. Vaigu teket võib mõjutada isegi kliima. Tavaliselt eemaldub kõrvavaik kuulmekäigust alalõua liigutamisel, söömise ja rääkimise ajal. Kuulmekäigu sulgus tekib peamiselt tema seinalt irdunud epidermise ja kõrvavaigu segunemisel, kui loomupärane eemaldumine on takistatud. Kõrvavaigu liigset kogunemist esineb 3–10%-l täiskasvanutel.¹ Liigne kõrvavaik võib probleemiks olla vanematel inimestel. Vaik muutub palju paksemaks ja kuivemaks ning vanadel inimestel on kõrvas ka rohkem karvakesi ja nii ei pääse vaik kõrvast enam ise välja. Kõrvavaik võib koguneda ja moodustada vaigukorke, mis omakorda põhjustavad kuulmislangust. Vaigukork on segu irdunud epidermise jääkidest ja viskoossest kuulmekäigu rasunäärmete ning muutunud apokriinnäärmete sekreedist. Vaigukorgi esinemise iseloomulikuks sümptomiks on kuulmise langus. Sel puhul on vaigumass kuulmekäigu täielikult sulgenud. Kuulmise järsk halvenemine võib tekkida ka vee kõrva sattumise järel (ujumisel, saunas, vannis). Vesi põhjustab vaigukorgi paisumise ning väiksemgi õhupilu vaigukorgi ja kuulmekäigu seina vahel sulgub. Samal ajal võib tekkida kõrvakohin ja oma hääle tajumine sulgunud kõrvas. Vaigukorki pole soovitatav ise proovida kõrvast välja saada. Selle probleemi lahendamisel aitab perearst või pereõde, kes viib läbi kuulmekäikude loputamise.

Kirjandus: 1 – Jaak Müürsepp, Toomas Siirde “Kõrvahaigused”.

Allikas.: Tervis Apteegist ; 2009 kevad

Sarnased postitused

×