Rääkisin ükskord Sten-Ollega, kes on praegu Viljandi Kultuuriakadeemias helindamise õppejõud ja keda saab ühtlasi näha Kangelaste lauljana ja vahel ka sooloartistina. Uurisin, et koolis kindlasti räägitakse muu tähtsa hulgas ka kuulmise arengust (jah, räägitakse küll), mispeale Stennu ütles väga tabavalt midagi sellist: „Noh, alguses on hea ja sealt edasi läheb kõik allamäge“. See on tõesti terane tähelepanek. Kohe selgitan.
Kuulmise areng
Erinevalt nägemisest, mida pärast kõhust tulemist ootab ees intensiivne areng mitmete aastate vältel, on kuulmine ema kõhus hoopis kaugemale jõudnud. Kõhus olles saab beebi üsna palju erinevaid hääli kuulda, seetõttu on see meeltest esimene, mis arenema hakkab. Kõhubeebid kuulevad üht-teist juba 25.-27. rasedusnädala paiku, aga kuulmeluukesed on kuni 32. rasedusnädalani kõhrelised ja kõik kuulmisaparaat küpseb veel raseduse viimases lõpus üsna palju (1).
Vastsündinu veel superhästi ei kuule, sest tavaliselt on kõrvad lootevett täis ja kuulmise eest vastutavad närvivõrgustikud arenevad pärast sündi veel mõnda aega edasi – kõhus olles on kõik helid siiski summutatud ja pärismaailma häältega kohanemine võtab aega. Siiski tunnevad vastsündinud juba eksimatult ära oma ema hääle, neile meeldib tavaliselt natuke kõrgema häälega ja liialdatud intonatsiooniga rääkimine, samas kui järsud valjud helid on nende jaoks ehmatavad või isegi hirmutavad.
Kuulmise arengut looteeas võivad kahjustada erinevad geneetilised rikked, nakkushaigused (ema raseduse ajal põetud punetised olid vanasti üks klassikaline kaasasündinud kuulmiskahjustuse põhjustaja), samuti hapnikupuudus kas üsasiseselt või sündides või mõned muud välised tegurid (nt peatraumad või mõned ravimid, mida raseduse ajal kasutada ei tohi).
Kaasasündinud kuulmisprobleemide osas testitakse Eestis kõiki vastsündinuid. Kõige sagedasem sõeltesti mitteläbimise põhjus ongi seesama lootevesi, mis kõrvast ära tulla ei taha ja uuringu tegemist takistab. Sellisel puhul korratakse uuringut mõne päeva möödumisel. Sõeluuring aitab varakult üles leida need lapsed, kelle kuulmist on näiteks kohleaarimplantaadiga või muude sekkumistega võimalik järje peale aidata.
Ja pärast kuulmise arengu lõpuni küpsemist läheb edasi kõik tõesti, nagu öeldud, allamäge. Kuulmist hakkavad kahjustama läbi põetud kõrvapõletikud, peatraumad, mürakahjustus, mõned viirused (nt tuulerõuged, leetrid või mumps võivad põhjustada kuulmisele halvasti mõjuvaid tüsistusi, seal hulgas meningiiti või keskkõrvapõletikku), hiljem vanemas eas ka kasvajad, suitsetamine, kõrge vererõhk, suhurtõbi, mõned ravimid ja no see loetelu on tõesti pikk.
Kuulmislanguse mõju õppeedukusele
Hollandis Rotterdamis asuvas Erasmuse ülikoolis on käimas suur teadustöö, Generation R Study, kus aastatel 2002-2006 sündinud lapsi jälgitakse sünnist varase täiskasvanueani (2). Praegustesse analüüsidesse võeti ligi 5000 keskmiselt 9,8 aasta vanust last, kellel korraldati kuulmisuuringud ja täideti küsimustikke käitumisprobleemide ja õppeedukuse kohta.
Selgus, et isegi kerge kuulmislangus on seotud veidi halvema käitumise ja õppeedukusega. Seos kuulmislangusega ja käitumisraskustega või õppeedukusega oli lineaarne ehk sirgjooneline. Poistel mõjutas kuulmislangus tähelepanu ja sotsiaalseid probleeme veidi rohkem kui tüdrukutel. Tüdrukutel seevastu tähendas halvem kõnest arusaamine suuremaid probleeme tähelepanuga.
Ka õppeedukusega oli kuulmislangus seotud. Kuigi mõõdetud erinevused õppeedukuses olid väiksed, viitab see, et ka tagasihoidliku kuulmislangusega lapsed võivad vajada eraldi tähelepanu või toetust. Raskuste tekkimise taga võib olla lisapingutus, mida lapsed kuulmiseks ja aru saamiseks tegema peavad. Samas märgiti siin uuringus üles kuulmislangused vähem kui 30 dB – sellised erinevused jäävad mõnel pool maailmas tehtavates kuulmisuuringutes üldse märkamata.
Joonis uuringust. Sinise joonega poisid, punasega tüdrukud. Kuulmislanguse seosed A kõigi uuritud probleemidega, B sotsiaalsete probleemidega, C tähelepanuraskustega (paremini kuulev kõrv), D tähelepanuraskustega (halvemini kuulev kõrv) ning E kõnest aru saamise ja tähelepanuraskuste seosed.
Muidugi võib alati tõsta selle küsimuse, et millist tähtsust omab see, kas laps saab akadeemilisel standardiseeritud testil kaks punkti rohkem või vähem? Ja kas me päriselus peaksime ikka kogu aeg aktiivselt püüdma üles leida paarikümne dB ulatuses kuulmislangust, kui tegelikult selle korrigeerimiseks me väga midagi ette ei võta?
Seni kui palju küsimusi veel vastuseta on, saab kindlalt toetuda sellele, mida me teame: kõrvaklappides tuleb heli maha keerata, et tundlikku kuulmisaparaati mitte kahjustada, kontsertidel kõlarite ees seista ei maksa ja lastele tuleb müra summutavad kõrvaklapid pähe panna. Kuulmine on kogu eluks ja väga head asendust omaenda kuulmisele praegu tegelikult ei ole. Abivahendid on pigem sellised rahuldavad ja mida kauem oma kuulmine säilib, seda parem.
Viited
- Clark-Gambelunghe MB, et al. Sensory development. Pediatr Clin North Am. 2015 Apr;62(2):367-84. doi: 10.1016/j.pcl.2014.11.003. link
- le Clercq CMP, et al. Association of Slight to Mild Hearing Loss With Behavioral Problems and School Performance in Children. JAMA Otolaryngol Head Neck Surg. 2019 Nov 27. doi: 10.1001/jamaoto.2019.3585. link
Allikas: https://sinutervelaps.blog/2019/12/05/keera-musa-vaiksemaks-isegi-vaike-kuulmislangus-on-seotud-oppeedukuse-halvenemisega/?fbclid=IwAR2vZJJ3o9s8qXgNPVkNNmytBrwsmc4hoefIvCFdxNqlGk1-eACtuezcW3s
