Igas vanuses ja sõltumata haigusest on inimesel õigus kuulda ja suhelda, kirjutab Ida-Tallinna Keskhaigla kõrva-nina-kurguarst, audioloog Maret Lepplaan.
15% maailma elanikkonnast esineb kuulmislangus, mis tähendab, et kuulmislävend on >25 dB HL. Veerand kuulmislangusega inimestest on üle 65aastased (1). Kui 20aastaste hulgas on kuulmislangus marginaalne, 40aastaste hulgas väike, siis üle 60aastastel suur ja 80-90aastastel esineb juba pea kõigil (2). Statistika näitab, et aasta-aastalt kuulmislangusega inimeste osakaal maailmas tõuseb. Selle üheks põhjuseks on diabeedi esinemissageduse suurenemine (3), kuna nii I kui ka II tüüpi diabeedi puhul esineb keskmisest rohkem kuulmislangust (4).
Vanuse kasvades suureneb tõenäosus haigestuda dementsusesse (5). Aastaks 2050 on ennustuste kohaselt maailmas 14 miljonit Alzheimeri tõve põdejat (6) – ka nende inimeste hulgas esineb palju kuulmislangust (7).
Vanadusega seotud kuulmisnõrkust ravimitega välja ravida ei saa, mis tähendab, et kõik tilgad või muu selline, mis seda lubavad on vaid suur pettus. Ravitav on välis- ja keskkõrvainfektsioon ja mõned üksikud keskkõrva haigused on opereeritavad, kuid mürakahjustusest või vanusest tingitud kuulmislangust ei saa välja ravida. Kuulmisfunktsiooni halvendavad ka kõrgenenud vererõhk ja diabeet.
Kuuldeaparaat pole sama, mis prillid
Sageli võrreldakse kuulmislangust nägemislangusega, kuid meditsiiniliselt pole üldjoontes tegemist siiski võrreldava seisundiga. Harvematel juhtudel on nägemislangus tingitud reetina ehk võrkkesta kahjustusest ning sel juhul on nägemis- ja kuulmislangus tõesti võrreldavad. Nt läätse muutuste korral (nt kae), müoopia, hüperoopia korral ei ole neurosensoorne kuulmislangus (nt vanaduskuulmisnõrkus, mürast tingitud kuulmiskahjustus) ja nägemislangus võrreldavad. Seega kuuldeaparaat ei ole nagu prillid, et panen pähe ja kõik on taas selge.
Vanaduskuulmisnõrkuse korral on sensoorne organ sisekõrv kahjustada saanud. Samuti võib vaigukork olemasolevat vanaduskuulmisnõrkust halvendada, aga harva on vaigukork ainus kuulmislangust tekitav põhjus vanemaealiste hulgas. Vaigukorki saab eemaldada kas perearst või pereõde.
Vanaduskuulmisnõrkuse korral on tegemist kõne kuuldavuse kvaliteedi langusega, st inimene kuuleb üldiselt halvemini vaid osasid häälikuid, nt konsonante või vokaale. Seetõttu ütlevad inimesed arstile, et ma kuulen küll, et inimesed räägivad, aga ma ei saa aru, mida nad räägivad. Samuti öeldakse, et vaikse tausta ja selge diktsiooni korral kuuldakse öeldut selgesti, aga mürarikka tausta korral kuulen ainult teatud häälikuid, nt /m/ ja /a/-d.
Kuulmislanguse puhul on suureks probleemiks rehabilitatsioonivahendite vähene kasutus – vaid iga viies mõõduka kuni raske kuulmislangusega patsient kasutab kuuldeaparaati (8). Kuulmislangus on aga seotud ka kognitiivsete võimete vähenemisega ja dementsuse riski tõusuga, kui patsient ei kasuta kuulmisabivahendeid. Need, kellel on kuulmislangus, aga kannavad sobilikke kuulmisabivahendeid, nende kognitiivne võimekuse muutus aja jooksul on sarnane nendega, kellel ei ole kuulmislangust. Kuuldeaparaatide positiivne mõju kognitiivsele võimekusele on tingitud muuhulgas suhtlemisvõimaluse taastumisest, mis omakorda tihendab sotsiaalset suhtlust ja parandab meeleolu, vähendades sellega depressiooni riski.
Millist aparaati valida?
Kuna aparaate on palju ja erinevaid, siis on ka valiku langetamiseks palju erinevaid mõjutavaid tegureid. On imepisikesi aparaate, mis pannakse väliskuulmekäiku ja sobivad kerge kuulmislanguse korral, ja ka suuremaid aparaate, mis sobivad raske-sügava kuulmislanguse korral. Kaasaegsed kuuldeaparaadid suudavad võimendust ja mikrofonide suunda ise muuta vastavalt kuulmiskeskkonnale ja sealhulgas ka taustamürale.
Seadme valik sõltub, mil määral on kuulmine langenud, kas kuulmislangus on ühes või mõlemas kõrvas. Lisaks tuleb arvesse võtta inimese hobide ja sotsiaalse aktiivsusega, samuti käelise aktiivsuse ja võimekusega. Kas inimene elab üksi või hooldekodus. Kui nt hooldekodus resideeruval vanuril on lisaks kuulmislangusele ka väljendunud dementsus, siis tema saab kasutada lihtsamini käsitletavat helivõimendussüsteemi.
Rusikareegel on, et kahepoolse kuulmislanguse korral on kaks kuuldeaparaati alati parem kui üks, sest nii tagatakse parem kuulmine ka mürarikkas keskkonnas. Samuti pakub riik tuge kahe kuuldeaparaadi hankimiseks, mitte ainult ühe.
Kõrvatagustel kuuldeaparaatidel on erinevat tüüpi otsikud. Õigesti valitud otsik on üheks määravaks teguriks optimaalse lõpptulemuse saavutamisel. Korrektselt kuulmiskäigust võetud jäljend tagab optimaalse individuaalse otsiku, mis tagab omakorda mugava kandmiskogemuse.
Sobivat seadet peaks aitama valida spetsiaalselt kuulmisega kursis olev arst või õde sobiva kuulmisabivahendi valimise eelduseks on sh ka korrektselt läbi viidud kuulmisuuring. Patsiendile sobiva kuulmisabivahendi aitab välja valida spetsiaalse väljaõppe läbinud kõrva-nina-kurguarst või meditsiiniõe, kes on kursis kõikide erinevate kuulmisrehabilitatsiooni võimalustega. Kuulmisabivahendid on lisaks tavalisele kuulmisaparaadile ka luukuulmisimplantaat (inimestele, kes on näiteks sündinud ilma väliskuulmekäiguta) ja ajutüveimplantaat (neile, kel puudub kuulmisnärv). Sisekõrvaimplantaat on aga näidustatud ka eakatele, kellel on kahepoolne raske-sügav kuulmislangus. Kui inimene on üldiselt tragi ja muidu terve, siis paigaldatakse selline implantaat ka üle 70aastastele. Riik, tõsi küll, maksab täiskasvanute puhul vaid ühe sisekõrvaimplantaadi eest.
Harjumine aparaadiga
Kuulmisaparaati saades peab jääma siiski realistiks ja arvestama, et näiteks suure müraga keskkonnas ei pruugi kuulda selgesti ka normkuulmisega inimene. Ka väga kallid kuuldeaparaadid ei pruugi lahendada kõiki kuulmisega seonduvaid probleeme. Ikka tuleb vaadata, kus istuda ja vajadusel lasta endale öeldut ilma valehäbita korrata. Kui vestluspartner ei vaata otsa, siis ei pruugi ikka õigesti kuulda. Samuti võib tekkida probleeme väikeste lastega, kellel on kõrgem hääl kui täiskasvanutel – kuulmislanguse korral kuuleb enamasti just kõrgeid helisid kehvemini.
Esimest korda aparaati kõrva pannes ei pruugi kuulmine olla kohe nagu nooruses. Aparaadiga harjumiseks vajab aju aega ehk peab toimuma aklimatisatsioon. Esimesel päeval võiks seadme kõrva panna 1 tunniks, järgmisel päeval 2 tunniks jne. Esimesed paar-kolm kuud tasub kanda aparaati vaid kodus, mitte välja minnes, sest väliskeskkonnas on palju erinevaid helisignaale ja rohket müra. Häirida võivad ka olmehelid, sh põrandalaudade kriiksumine, praadimisel õli praksumine jne, mida varem ei kuuldud.
Pahatihti võib juhtuda ka nii et, muidu sahtlis seisnud aparaat pannakse kõrva alles arstile või peole minnes, et ikka kõike täpselt kuulda. Kuna aklimatisatsiooni ei ole toimunud, siis aju ei saa kuuldeaparaadi abiga keerulistes kuulmiskeskkondades kuulmisega hakkama. Selleks peabki enne kodustes tingimustes aparaati vähehaaval kandma ja seda ka üksinda kodus vaikses keskkonnas viibides. Aparaadi kõrva sobitamisega peab kaasas käima põhjalik nõustamine, mis kestab tavaliselt tund aega ja kus näidatakse, kuidas õigesti otsikut kõrva panna, kuidas seadet puhastada, telefoniga rääkida, millised on lisaseadmed jms. Alati võiks minna ka kordusvastuvõtule, et seadet vajadusel veel ümber sobitada ja tekkinud küsimustele vastused saada.
Ettekanne ITK elanikkonna koolituse loengult
Viited:
1.World Health Organization, 2013. Millions of people in the world have hearing loss that can be treated or prevented. Geneva: WHO, pp.1-17.
2.Stevens, G.A., Flaxman, S., Mascarenhas, M., Davis, K., Brunskill, E., Davis, A., Smith, A.W., Hoffman, H.J. and Mathers, C.D., 2012. Global and regional hearing impairment prevalence. Prevention of Hearing Loss. Editors: V. Newton, P Alberti and A Smith.
3.Viide: Diabetes Atlas. 3rd ed. Brussels: International Diabetes Federation (IDF); 2008.
4.Elamin A, Fadlallah M, Tuvemo T. Hearing loss in children with type 1 diabetes. Indian Pediatrics 2005;42:15–21.
Bainbridge K, Hoffman H, Cowie C. Diabetes and hearing impairment in the United States: Audimetric evidence from the National Health and Nutrition Examination sur veys, 1999–2004. Ann Intern Med 2008;149:1–10.
5.Reitz, C., Brayne, C. & Mayeux, R. Epidemiology of Alzheimer disease. Nat. Rev. Neurol. 7, 137–152 (2011).
6.Alzheimer’s & Dementia: The Journal of the Alzheimer’s Association, 2015. Volume 11, Issue 3, pp 332-384.
7.Panza, F., Solfrizzi, V. and Logroscino, G., 2015. Age-related hearing impairment—a risk factor and frailty marker for dementia and AD. Nature Reviews Neurology, 11(3), p.166.
8.Deal JA, Betz J, Yaffe K, et al. Hearing impairment and incident dementia and cognitive decline in older adults: the health ABC study. Gerontol A Biol Sci Med Sci 2016. pii: glw069.
Allikas: https://www.virtuaalkliinik.ee/uudised/2019/03/13/oigus-kuulda-on-igas-vanuses
