Pooltel tegevväelastel tekib teenistuse ajal kuulmislangus, selgus Eesti Maaülikooli doktoritööst. Kaitseväelaste kuulmist aitaks hoida see, kui nad kaitsevahendeid hoolikamalt kasutaks.
Eesti Maaülikooli doktorant Assar Luha otsis oma doktoritöös seoseid militaarmüra ja kaitseväelaste kuulmisprobleemide vahel. Töö juhendaja ja Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu kaasprofessor Hans Orru sõnul on seos selgelt olemas.
“Rasket kuulmislangust on ütleme igal kümnendal. Loomulikult siit lähevad välja need inimesed, kes enam ei saa teenistust jätkata kuulmise tõttu, aga seda esineb igal kümnendal. Kerget kuulmislangust on rohkematel. Kui tekib küsimus, kas seda on palju, siis tegelikult ma ei oska öelda, sest üldrahvastikus me isegi ei tea, kui paljudel on kuulmislangus,” sõnab Orru.
Kaasprofessori sõnul on tegevväelase kuulmismurede kõige olulisem riskitegur teenistuja vanus. Kuulmist võivad mõjutada ka tema teenistuse kestus, laskmine paukpadrunitega ning sõitmine sõidukitega soomustransportööriga PASI ja amfiibsõidukiga Bandvagn.
Kaitseväe peaarst kolonelleitnant Targo Lusti nõustub, et sama trendi on näha ka iga kolme aasta tagant tehtava kohustusliku arstliku kontrolli statistikas. “Läbides arstliku komisjoni, et vaadata, kas teenistuskõlblikkus püsib, siis me näeme seal alati, et mida rohkem on teenistusaastaid, seda rohkem on kukkumist ka siis kuulmislanguse osas. Just need kõrgemad toonid,” kirjeldab ta.
Lusti sõnul on kaitsevahendid tegevväelastel olemas ja nende kasutamine eeskirjades paika pandud. Olgu tegu tropi, passiivklapi või aktiivklapiga – täielikku kaitset ei anna need tema sõnul siiski kunagi.
“Meil on olemas lahendus. Meil on olemas isikukaitsevahendid,” osutab Orru, “aga teinekord me neid ei kasuta, või on lihtsalt liiga kiire. Või ei ole see kaitsevahend selles mõttes hea, et sa ei kuule, mis käsklus sulle antakse. On olemas aktiivklapid, aga neid ei ole praegu veel piisavalt.”
Lusti tõdeb, et teenistuja töös tuleb ette hetki, kus lask toimub ootamatult. “Siis ei ole ju kellegi kaitset peal – niisuguseid asju on ka. Eriti tuleb seda ette näiteks sõjalistel operatsioonidel, kus ei saa kogu aeg olla tropp või klapp peas, vaid kus vastane võib sind rünnata ootamatult,” ütleb ta.
Orru sõnul peaksid kaitsevahendite olulisust silmas pidama nii poliitikud uute kaitseinvesteeringute tegemisel kui ka värsked kaitseliitlased. Lusti toob aga välja, et kaitsevägi uurib müraküsimust koostöös Tartu ja Tallinna Ülikooliga. Assar Luha doktoritöö valmis samuti osana kaitseväe tellitud uuringust.
“Oleme mõõtnud ära kõik oma ujuvad vahendid, liikuvad vahendid, kõik oma laskvad vahendid – missugused detsibellid seal on. Missugused eksponeerituse tasemed on nende kasutajatele ja juuresolijatele,” kirjeldab Lusti. Mõõtmiste põhjal on kaitsevägi teinud järeldusi nii teenistujate kantava turvavarustuse kui ka paiknemiskauguse kohta ohu- ja turvatsoonis. “Nii saab vältida kõiki neid tervisekahjustusi, mis siis hiljem ongi võib-olla pöördumatud ega lase sul korralikult kuulda, mida lapselapsed räägivad,” sõnab peaarst.
Eesti Maaülikooli Metsanduse ja inseneeria instituudi doktorant Assar Luha kaitseb doktoritööd “Militaarmüra ekspositsioon ja kuulmisprobleemid eesti tegevväelastel. Occupational noise exposure and hearing problems among active military service personnel in Estonia” filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks tehnikateaduse erialal 17. juunil. Doktoritöö juhendajad on professor Eda Merisalu ja kaasprofessor Hans Orru.
Allikas: Novaator
