Loo esimeses osas oli juttu sellest, mis teeb peale haiguste ja vigastuste meie kuulmise ajapikku nürimaks. Mis peale teleka aina kõvemaks panemise annab märku, et ei kuule enam hästi? Millal on vaja kuuldeaparaati ja millist valida?
Nõu annab Tallinnas asuva kõrva-nina-kurguhaiguste kliiniku kuulmisnõustaja Karin Tammur.
Minia hõikab ämmale elutoast kööki: “Võta suhkrutoos ka!”, aga tema seda käänulises korteris ei kuule. Tuleb ilma – ja ongi pahandus majas! Enne kuulis, aga nüüd otsib aina silmsidet, kui keegi temaga räägib. Varem vaatas enamasti miniast mööda.
“Kui enam hästi ei kuule, siis hakkadki rääkijale üha rohkem otsa vaatama – kuuled küll osa sõnu, aga rääkija suu liikumine ja miimika aitavad ajus teksti kokku panna,” selgitab kuulmisnõustaja Karin Tammur. “Kui on kuulmislangus, siis teisest toast rääkimist enam tõesti hästi ei kuule. Kui aga kuulmisvaegusega inimest hõigatakse, siis ta kuuleb, pöörab sinu poole ja saab aru, et temaga tahetakse rääkida. See on nii toas kui ka õues.”
Ikka selge tirin
Annad vanale inimesele uksekella. Ei kippu ega kõppu. Ta peaks ju kodus olema! Annad uuesti, ei tule ust avama. Mis on lahti? Ei midagi. Uba on selles, et uksekella linnulaulu ei pruugi ta kuulda, nagu ka kevadel ööbikulaulu.
Helistad mobiilile. Ei võta vastu. On kodus küll, aga ei kuule. Ma ju kinkisin talle oma vana korraliku mobiili!
“Inimestele, kellel on kuulmislangus, või üldse eakamatele võiks telefoni sisse panna teravama heli, mitte muusika või linnulaulu.
Uuemates telefonides saab valida näiteks ka vanaaegse klassikalise telefonitirina. Seda on kõigil parem kuulda,” soovitab kuulmisnõustaja. “Mobiilihelinaks pole tõesti mõtet kunagi panna muusikapala, sest kui kuulmislangusega inimene vaatab hetkel televiisorit või kuulab raadiot, siis telefonimuusikat ei pruugi tähele panna. Ka uksekell ei peaks andma linnusidistamist, vaid ikka tugevat teravat heli.”
Orkester mängib valesti
Üks asi on see, et ei kuule hästi, aga teine see, et kuuled küll, kuid helisid enam mitte täpselt nii, nagu vanasti.
Hiljuti kirjutas üks mitte enam noorepoolne lugeja, et tema on eluaeg olnud suur süvamuusikahuviline. Lapsed kinkisid talle sünnipäevaks pileti sümfooniakontserdile, aga tema orkestri ilusat kõla ei kuulnud: mõned pillid kostsid liiga kõvasti, “nagu plärtsusid”, teisi polnud vahepeal üldse kuulda. Justkui oleks mingi segasummasuvila orkestriproov.
“Ka see on tingitud kuulmislangusest – teatud helisid kuuled paremini, teisi halvemini, hiljem ja tunduvalt vaiksemalt. Nii tundubki, nagu orkester mängiks valesti,” selgitab kuulmisnõustaja.
Allikas: Kodutohter
