Kohleaarimplantatsioon. Kui on tekkinud raske vaegkuulmine või täielik kurtus, siis ei ole inimesel kasu ka kõige võimsamast kuuldeaparaadist. Sel juhul tuleb arvesse kohleaarimplantaadi paigaldamine, mille tööpõhimõte seisneb heli muutmises elektriliseks signaaliks, mis stimuleerib (ergutab, ärritab) kuulmisnärvikiude. Kohleaarimplantaat ei võimenda helisid, ta edastab vajaliku helilise informatsiooni otse teos olevatele kuulmisnärvikiududele, võimaldades heli vastu võtta. Kohleaarimplantatsioon on näidustatud lastel ja täiskasvanutel, kellel on tegemist mõlema kõrva kuulmisvõime tugeva nõrgenemise või täieliku kurtusega. Kandidaadi valikul arvestatakse järgmisi asjaolusid: inimesel on raske vaegkuulmine või ta on kurt, kuuldeaparaatide kasutamisel on saadud abi minimaalselt või üldse mitte, meditsiinilised vastunäidustused implantatsiooniks puuduvad ning haige soovib seda ka ise (laste puhul vanemad).
Kohleaarimplantaat koosneb kirurgiliselt paigaldatavatest sisemistest osadest ja kehale kinnitatavatest osadest. Helid koondatakse väikesesse suunamikrofoni, mis asetseb kõrva taga. Mikrofonist kanduvad helid kõneprotsessorisse: see filtreerib, analüüsib ja muudab heli kodeeritud signaaliks, mis juhitakse heli edasikandesüsteemi (transmitteri) kaudu FM-raadiosignaalidena kirurgiliselt paigaldatud kohleaarimplantaati. Kohleaarimplantaat jaotab elektrilise energia elektroodide kimbule – see on viidud teosse, kus toimub säilinud kuulmisnärvikiudude stimulatsioon. Saadud elektriline informatsioon juhitakse kuulmisteid pidi tõlgendamiseks ajju.
Kohleaarimplantaadi paigaldamine iseenesest ei tee veel kurti kuuljaks. Kogu protsessi juhtimiseks on vajalik meeskonnatöö. Vaegkuulja rehabilitatsioonis osalevad audioloogid, kõrvakirurgid, logopeedid, eripedagoogid, psühhiaatrid, sotsiaaltöötajad ja pereliikmed.
