Geeniravi on edukalt katsetatud nägemise parandamiseks. Lähiajal võivad esimesed kurdid inimesed geeniteraapia abil kuuljaks saada.
Kuulmisorgan paikneb sügaval sisekõrvas. Helilained panevad võnkuma kuulmekäigus oleva trummikile ja sealt kandub liikumine tibatillukeste kuulmeluukeste abil sisekõrva. Sealsed kuulmisretseptorid ärrituvad ja tekkiv elektrisignaal liigub aju kuulmiskeskusesse.
Sisekõrva kuulmisrakud on õrnad ja neid võivad rikkuda vali müra, viirushaigused ja isegi teatud antibiootikumid.
Kõrvaarstide unistus ongi turgutada hävinud sisekõrvarakke. Nii saab taastada inimese loomuliku kuulmisvõime ega pea lootma kuuldeaparaadile või sisekõrvaimplantaadile.
Kümmekond aastat tagasi avastati geenid, mille mõjutamine muudab sisekõrvas olevad abirakud kuulmisretseptoriteks.
USA Kansase ülikooli teadlane Hinrich Staecker pani ühe nendest geenidest ohutu viiruse külge ja süstis seda kuulmiskahjustusega laborihiirte sisekõrva. Kaks kuud hiljem oli näriliste kuulmine paranenud umbes 20 detsibelli võrra.
Nüüd soovib Staecker sama katset sama korrata inimestel. Uurija otsib vabatahtlikke, kes oleksid 18-70 aasta vanused ja tõsise kuulmislangusega. Eelistatud on need, kelle kuulmishädade põhjuseks on antibiootikumide kõrvatoime. Sellised inimesed on kaotanud suure osa oma kuulmisrakkudest, kuid nende sisekõrvas on olemas nii närvirakud kui tugirakud.
Kurdina sündinutele uus raviviis ei sobi, sest nende kõrvas võivad olla kaasasündinud muutused, mis mõjutavad rakkude taastumisvõimet.
Esialgsete hinnangute põhjal võiks ravi aidata kuni kaht protsenti kuulmise kaotanutest.
Geeni sisekõrva süstimise ainuke oodatav kõrvalmõju võib olla lühiajaline pearinglus või iiveldustunne, mis on üsna tavaline ka pärast kõrvaoperatsioone. Hiirtega tehtud katsete põhjal on selge, et geeni kandev viirus jääb sinna, kuhu see süstiti ega suuda mujale kehasse levida. Lisaks on viiruse võime inimese DNAga kombineeruda väga nõrk ning see ei tohiks kõrvaltoimeid põhjustada.
Allikas: Novaator 25.04.2014
